Kolm katkendit

Seejärel sõitis temast mööda kaks roomikutega transportööri, kummagi katusel istumas paar politseinikku. Nad viipasid käega Keskväljaku poole ning sõitsid edasi. Ralph jõudis autodest moodustunud ummikuni, mille keskelt roomikmasin oli raja läbi ajanud ja nad jõhkralt kahele poole teed lükanud. Mõned autod undasid. Sõidukite ümber maas vedeles kõikvõimalikke asju, mille otstarbetust uues olukorras mõistsid põgenikud neid seljas tassides juba esimese paarisaja meetri järel. Maas vedeles riideid kohvrites ja kilekottides, viis-kuus televiisorit ja tohutul hulgal tundmatu sisuga kaste. Kõnniteele oli pandud seisma isegi üks kristallvaas, mille sees oli kolm punast roosi.

Sündmused olid arenenud ilmselt pöörase kiirusega, ning inimeste vähesus tänavatel tekitas Ralphis soovi siit kiiresti kaugemale saada. Autode vahel manööverdades nägi ta gruppi politseinikke, kes maju läbi otsisid ning ühte vastupunnivat naist autosse surusid. Ilmselt keeldusid paljud inimesed oma kodudest lahkumast või nõustusid seda tegema ainult võimalikult palju enda varanatukest kaasa võttes. Kuskilt oli kuulda imiku nuttu ja ühte väikest last käes hoidev noormees püüdis politseinikule midagi meeleheitlikult selgitada. Õhus oli pinget ja allasurutud paanikat. Nüüd läks teel edasiminek kitsaks ja Ralph pidi ratta käekõrvale võtma. Iga paarikümne meetriga muutus Keskväljaku poole liikuv rahvamass tihedamaks, ja vastassuunas liikusid ainult morni näoga korrakaitsjad.

* * *

Poodi sisenedes käskis Sergo neil mitmesse gruppi jaguneda, korrutades üle vajadust koguda eelkõige kuivaineid. Akele tundus, et keegi oli pärast neid siin juba käinud – kommiletiga tundus igal juhul puhas töö olevat tehtud ning see, mis vargail kotti ei mahtunud, oli põrandale laiali puistatud. Ta liikus edasi tahapoole, oodates, et silmad pimedusega harjuksid. Prügikotti kukkusid esimesed pakid „Rosin šokolaadis.“ Kõrvalt oli kuulda, kuidas Sergo kiirelt krabisevaid pakendeid kotti ladus.

Väljast kostsid tuhmid mütsatused, nagu oleks keegi autouksi kinni löönud. Ilmselt viidi esimesi kotitäisi juba autosse. Ake hakkas kiirustades kotte täitma.

Umbes samal ajal käskis kellegi võõras hääl ukselt neid välja tulla. Tühjas, ilma ühegi helita ruumis kostis see väga pahaendeliselt. Ilma omavahel ühtegi sõna vahetamata liikusid nad ukse poole – kuskile põgeneda ei olnud ning ausalt öeldes ei oleks ka põhjust olnud. Sööki-jooki jätkus Ake hinnangul poes kõvasti, nii et selle pärast poleks pidanud kismaks minema.

* * *

Jaak märkas, et rääkimise ajal hakkasid ta käed-jalad liikuma, justkui püüdes selle hetke tegevust jäljendada. Ta tundis end tõesti palju paremini. Hirmust tekkinud värelus sees jäi alles, kuid paanika asemel valdas teda soov selle asjaga kiirelt ühele poole saada.

Hiiglane parve all muutus aktiivsemaks ja püüdis parve ühte poolt üles tõsta. Justkui ettevaatlikult oma jõuvarusid hinnates tõukas ta seda paar korda ning leidnud, et jõudu jätkub, tõstis ta parve ühe külje üles, nii et see aeglaselt ümber oma viimasele maapinnale jäänud nurga pöörlema hakkas.

„Surume talle vastu, et me majale otsa ei sõidaks! Välja!“ ütles veebel nii käskiva häälega, et Jaak tundis järsku uhkust, et ta on meeskonnas.

Rauno avas ukse, hoides põlevat taskulampi suus ning nad liikusid välja.